***Elust enesest

Seisin täna Aia tänaval ning nautisin oma sigaretti.

Mööda kiirustasid koolipäeva lõpetanud õpilased ning invaliidi kohale parkinud, ilma silmnähtava puudeta (tõenäoliselt siis ajuinvaliid), kodanik piidles igas suunas, otsides Ühisteenuste ajuhiiglaseid.

Jaheda võitu oli, aga muidu oli miljöö päris kena.

Ühtäkki aga lähenesid mulle hoogsal sammul kaks politseimundris meest. Minu ees peatudes selgus küll, et tegu vaid abipolitseinikega (kuid isegi abiratas on teatud olukorras kasulik).

“Palun esitage oma dokument?”

Ootamatu asjade käik. Käega põuetaskus kobades jõudsin siiski veel küsida, et milleks seda vaja on.

“Sooviks näha Teie sünniaastat.”

Päike tuli välja, linnud hakkasid laulma, tundus, et isegi ülivarajased krookused üritasid oma pead läbi asfaldi välja peksta.

Just pärast eilset sõbra 25 eluaasta täitumise tähistamist, tundus see sama tähis ka enda jaoks nii hirmus lähedal. Ning nüüd lugupeetud asjaarmastajatest linnaametnikud teevad seesuguse komplimendi.

Saab kordki elus öelda.

Aitäh Eesti Politsei.